Kastani aedikud

 

La vie en Rose...

  

Pärastlõunane Karlamõis nägigi välja selline nagu piltpostkartidel ja veebiväljaannetes lubati: õunane ja pisut unine, vaikne... Ülimõnus! Ja see hakkas mulle kohe meeldima! Parklas seisid küll mõned autod (paar isegi eesti numbriga), ent kümnetesse vanadesse õunapuudesse mattunud vana maja ümber ei olnud hingelistki liikumas. Ka retseptsioonis pidime minutit-paar ootama kuniks jõudis kohale perenaine. Täpselt sellele kohale sobiv natuur: rahulik, sõbralik ja kuidagi mõnusalt lihtne, kes paneb sind esimeste vahetatud lausekatkete järel majas koduselt tundma ent samas mitte liiga familiaarne ega pealetükkiv. Nagu selgus, siis meie tuba asus allkorrusel, plikade kolmene teisel korrusel. Toadki võlusid kohe sisse astudes oma lihtsuse ning elegantsiga. Kõik oli olemas, peenelt hubane ning mitte midagi ülearust... Ja akendest paistsid kümned punavate õunte all lookas vanad õunapuud.

 

See on üks võlutud koht!

* * *

Ahjaa... La vie en Rose... Seda mängis üks tänavamuusik akordioniga kuskil teises Liivimaa unenäos, Cesise vanalinnas, kui ühes kohvikus kooki hävitasime. See jäi kõrvu helisema ja saatma... Isegi nii, et olen oma 2025. a augusti lõpul tehtud ülestähendused Lätist selle kultusliku laulu järgi pealkirjastanud. Kui sellele täna mõtlen, ilmub silme ette Villa Santa küünlavalguses terrass imelise õhtusöögiga nagu mõnest Remarque romaanist...

Loe edasi:

Kaks unenägu Liivimaalt... La Vie en Rose...

Lossihoovi tunnel: update

Lossiõue ajaloolise tunneli eksponeerimisest...

 

Jälle Põltsamaa lossiõue kaevul...

 

Kevad Randvere teel... esimesed mõtted

MOOL:  Arhitekt Tarbe

MAASTIK: AB Artes Terrae

Jõgeva...

Disain: Mirjam Tasa

Pildid: Sulev Nurme (Twinmotion)

Matkaradade innovatsiooni... Esialgu vaid mõte

 

Pariis, Pariis

 

 

Kui ma Liisaga 2015. a augustikuisesse Pariisi sõitsin, alustasin oma lugulaulu tsitaadiga Dago loost "Isaga draakonil":

 

...Tahan et mu prillid pole seks et peita tühje silmi,
vaid et hoopis paremini valgust vaadata.
Kui mu tütar jälgib mind kui veidrat õppefilmi
hea kui päris kõik ei tuleks välja lõigata...

Isaga draakonil. Dagö
 

Sellekevadistel päikesesoojadel Pariisi tänavatel ma ei üritanudki prillidega valgust (ega tühjust) varjata; ...Minu ponnistustest hoolimata tuleb kardetavasti filmist nagunii enamus välja lõigata. Mitte, et reis läinuks kuidagi pahupidi. Ei, ma arvan, et läks hoopis kõik väga hästi. Kuid see filmilõikamise metafoor pigem markeerib ikkagi meie pea neljakümneaastast vanusevahet. Midagi ei ole teha: kardan, et suur osa mu eelistustest, arvamistest ja kogemustest on ühe viieteistaastase jaoks, isegi kui neis peitub mingi tõde, pehmelt öeldes imelikud. Mu naljad pidavat kõlama sageli 21. sajandi aegruumis šovinistlikult (kuigi ma nii ei mõtle), mu tõekspidamised pärinevad keskajast (kuigi ma olen omast arust vägagi kaasaegne), mu kõnepruuk ja släng ajab enamasti itsitama (omast arust ma ei räägi kogu aeg midagi naljakat) ning mu söögi- ja joogieelistused on enamasti täiesti... Teate küll... Koopainimesele andeksantavad.

 

Ei! Protestin siiski! Kui mina 15 aastaseks sain, olid dinosaurused tegelikult välja surnud!

 

Aga õnneks on olemas ka see teine maailm, kus me joonistame. Seal me oleme... nagu me oleme, raamideta. See hetke talletamine pliiatsitega, mille ma leidsin 2013. a Kreekas ning mis Annikesele on sündides kaasa antud, nullib mõneks momendiks ajavahe. Kui õnnestub, siis õnnitleme üksteist, kui ebaõnnestub, siis patsutame lohutavalt õlale... Arusaadav ju; sellise valgusega ei näegi... Kui me paar aastat tagasi koos Nizzas skitsisme, olime võib-olla oma tehnikalt nagu enam-vähem võrdsed - täna peaksin mina Annikeselt tunde võtma. Ja seegi on loomulik, normaalne ja äge, sest erinevalt temast mina kunstikoolis ei käi.

 

Peale selle meeldib õnneks meile mõlemale võõras linnas ja selle nurgatagustes kolades kõik, mis on ilus: pildid ja sildid ja kujud ja... Imelikul kombel meeldivad Annikesele ka pargid... Ning pargis jalutades klappidest kõrvu pritsiv Doors, Jimi Hendrix, Kraftwerk, Vennaskond. Pean tunnistama, et vaatan kõrvalt vahel isegi teatud kadedusega, kuidas mulle mõni pähekulunud Zeppelini lugu kallis tütrekeses siirast vaimustust tekitab. Alles see ju oli, kui avastasin kellegi piraatkoopialt lindistatud kasseti käiates "Voodoo childi" ja kerisin seda siis vaimustunult ühikatoas kordi tagasi, et ... saage aru, sellist!, sellist kulda!... Mida isetehtud kõlaritest sai tagasi kerides veel ja veel sisse ahmida... kuniks naabertoast lubati kere peale anda. Aga kui järgi mõtlen, näitas kalender siis 1992.

 

"Well, I stand up next to a mountain
And I chop it down with the edge of my hand..."

Jimi Hendrix. Voodoo Child 

Ühesõnaga - filmi saab siiski üht-teist sisse monteerida: ...päikesekiired tellingutes Jumalaema kiriku roosaknal, tulbimere Luxembourgi aias, hullumeelselt naeratava Voltaire'i Pantheoni krüptis, teod pestokastmes "Cocoricoos", rahvamassist lämmatatud "Mona Lisa", tundmatu bluesimehe kirdrariffid Sacre Coeuri ees, külma tuule Eiffeli tipus, hommikused asised turuhetked Rue du Crimeel.

 

Lubadus Annikesega Pariisi minna on juba mitme aasta vanune. Kunagi oli Pariis Liisa "esimese ägeda reisi" unistus, millest sai aastaid hiljem ka Annikese unistus. Ja ka natuke lubatud preemia viimase paari aasta hirmudes ja tormides vastupidamise eest. Peatselt saab Lauragi viisteist ja ma võiks heal meelel temagagi koos Pariisi avastada, aga tema on öelnud, et võib-olla, kui saab 18, et siis äkki tahaks Itaaliasse... Mina võin reisida igale poole, kui Jumal tervist ja aega annab. Aga - mine sa tea, äkki tahab ikkagi aasta pärast Pariisi. Näiteks sülti ja punapeeti, mida ta alles mõni kuu tagasi südamest vihkas, on ta ootamatult juba sööma hakanud. Aga olgu see... Mõnes mõttes olid 2015 a Pariis Liisaga ja seekordne Pariis Annikesega sarnased: vaatasime linna, vaatasime kunsti ja sõime häid asju. Ent mõnes mõttes olid need käigud ka väga erinevad. Kui Liisaga käies olin mina giid, teejuht, visionäär ja turva, siis seekord pigem vaid teejuht ja turva - Annike oli täiesti omalkäel koostanud oma nimekirja asjadest, mida kindlasti katsuda ja vaadata. Tema nimekirja mahtusid mitmed Pariisi "kohustuslikud" turistilõksud, aga üllatuslikult ka Parc Monceau ja Parc Buttes-Chaumont samas, kui näiteks Versailles' või La Defense olid välistatud... Seega lasksin seekord ennast juhtida ja lugesin abivalmilt pigem metrookaarti. Ja püüdsin seejuures hoida endale kõik sapised ja mürgised kommentaarid Pariisi kulunud klišeede kohta. Viimaste osas... Ausalt öelda olen ma vist suureks kasvanud ning üle saanud esimese korra lapsikust pettumusest, et Hemingway ja Modigliani Pariis, isegi Remarque'i Pariis, on ammu kadunud. Ja tegelikult on Pariis väga lahe! Endiselt. Hoolimata tuhandetest turistidest, mida ma tavatsen ikka harjumuspäraselt siin ja seal kiruda. Õigemini võiks öelda, et tänane Pariis polekski vist Pariis ilma turistideta. Ning - eks me oleme ju isegi turistid...

 

Ühesõnaga - päikeseprillid polnud õnneks ka seekord selleks, et peita tühje silmi.

Loe edasi: https://www.sulevnurme.org/15/pariis2025.htm

Põltsamaa jõe platvormid

 Saidki nagu projektis...

Tartu, Roheline 16

Tartu, Roheline 16 haljendab... Projekt AD 2023.

Rohkem fotosid:  https://www.sulevnurme.org/works_3/roheline16/

Rinda-Irbe

Laagerdamine algas nagu ikka: paadid kaldale, aerud ja muu kraam, mida telkimiseks vaja ei ole, paatide alla hommikuse kaste eest varjule. Andrus tassis võsast nõiaväel terve lasu kuivi puid, Andres toimetas kohale poti riputamise puud. Esimeste minutitega sai lõke üles, järgneva veerand tunniga ka telgid... Söök tulele... Ja nii see õhtu veeres tavapärases esimese õhtu laagrirutiinis väikese vine ja lõõbiga. Tavapäraste möödun'd matkade Top 100 meenutamiste vahele mahtus muuhulgas improviseeritud pasta alla genovese (loe: lihtsalt rödi pestoga; koostis seekord: spirale, sisefileekuubikud, riivitud parmesan, pesto, kuivatatud küüslauk) kõrvale ka arutelu sellest, kas lähedal olevad (ja pimeduses kurjakuulutavalt vuhisevad) Vede tuulikud teevad hommikuks kõik zombideks või on erandeid? Ja kas tuulikute tekitatud sigatapva madalsagedusliku heli letaalsete mõjude leevendamisel võiks leida kaitset ohtrast alkoholist… Resümee teadusliku väitluse lõppedes võiks võtta kokku sõnadega:
 
„Eks hommikul paistab…“
 
Üks asi siiski leiti olevat väga halvasti - nimelt olin ma unustanud osta küüslauku ja sibulat. Vabandust, vabandust! Kuulsin ohtralt vaikseid etteheiteid sel teemal, et a la - naine isegi ei uskuvat koju minnes, et paadimatkal olla käidud - lõhn olevat vale - ning ohtralt lubadusi "järgmisel aastal ise sibul kaasa võtta"... Aamen selle peale! 

https://www.sulevnurme.org/15/irbe2025.htm

Endiselt 17. sajandi kaevutamine - V4

 

Põltsamaa jõeujula valmib

Projekt: AB Artes Terrae

Ehitus: Lars Laj

Tellija: Põltsamaa VV

3 versiooni 17. sajandi kaevu eksponeerimisest

 

Monsters of Rock 1991, Moscow

Panthera tümistas... Astusime mõne sammu mendiseina suunas avastades, et mundrimeeste ja vaatajate vahele oli tekkinud oma 10-15 m vaba ruumi. Tervitasime seda nähtust rõõmuga, sest tänu rahvavabale maaribale nägime üle võmmibarjääri palju lahedamalt ekraane ja isegi kauguses kumavat pealava. Head vaadet me ent ei saanud pikalt nautida. Kusagilt tekkis üsna meie lähedale kamp purujommis tüüpe, kes koperdasid miilitsate ette ja hakkasid seal lällama ja niisama lusti ropendama, solvates mundrimehi ja nende emasid kõikvõimalikel viisidel nii nagu seda vaid vene keeles teha annab. Mendid jäid rahulikuks. Siis äkki tõmbas üks kaakidest põuest välja habemenoa ja kargas sellega ühe ohvitseri moodi korravalvuri juurde, haaras tüübil kaelast ja surus habemenoa kõrile. Täielik jobu! Tema sõnum oli lihtne – lastagu nad lava ette muusikat kuulama või muidu! Pikalt sel s....peal oma läbirääkimisi pidada ei lastud: võmmirivist irdus ahvikiirusel paar turskemat menti, nuga väänati vennikese käest ja algul kumminuiadega ning edasi, kui noamees juba näoli poris lamas, jalgadega pekstes tehti see mees kohapeal tümaks. Ilmselgelt sai vennike, mida ta otsis, ja natuke peale veel. Lõpuks peks lõppes - jörmid mendid vaatasid väljakutsuvalt ringi - kas kõik ikka said õppetunni. Noamees tõmmati püsti, väänati käed selja taha ja lohistati minema. Selle hetkeni ma olin igal juhul võmmide poolt... Noamehe sõbrad vahtisid toimuvat viinauimase hämmeldunud tuimusega, ent nähes sõpra minema tassitavat, läksid liikvele ning langesid mentidele massiga peale. Üles köetud kumminuiamehed ei jäänud samuti ootama ning tulid kogu oma faalanksiga peale. Aga mitte vaid neile tõbrastele, vaid meile kõigile. Peksid oma malakatega kõiki, kes vähegi ette jäi. Tormasime üle õla vaadates ummisjalu tagasi. Mõni vaeseke kukkus ning jäi miilitsatele jalgu – ega midagi, anti käigu pealt nuuti. Sain minagi plagades nuiaga selga riivamisi paar sirakat. See rünnak tekitas lokaalselt täieliku paanika - ma isegi hirmuga leidsin end mõtlemast, et mis nüüd edasi... Võmmid pressisid pekstes ja tallates peale veel paarkümmend meetrit ja jäid siis rahulikuks, seades taas sisse oma „faalanksi“.


Loe edasi:

https://www.sulevnurme.org/15/moskva1991.htm

Taas Põltsamaa jõel

"... Zeusi vihmaga nöökimine mõjunuks nagu kilekoti peale vesi, kui kõige selle juures ei tekkinuks pikapeale üks teine hapuvõitu arusaam. Nimelt pildus Marko hommikust saati spinningut katsetades igasuguseid kummist, plastikust ja metallist lante; nii keerlevaid, pöörlevaid, hüppavaid, pavarottihäälseid kui muid, peaaegu maagilisi lante, "millega näiteks möödun'd reedel olla Peipsist tõmmatud välja terve rekkatäis kala". Kui üks väga alamõõduline haug välja arvata, mis saadeti jõkke tagasi kosuma, ei olnud rohkem ühtegi võtet. Rutikvere tammist paati mööda vedades oli selge, et loodetud haugist fooliumis pidime suud päeva lõpuks puhtaks pühkima."

Loe edasi:
https://www.sulevnurme.org/15/poltsamaa2024.htm

Mäe-Tseema Jaapani aed - paviljon

 

Noppeid Viidumäe LKA väliekspositsiooni eskiisist

 

Brasla jõematk: märtsis 2024

"Sibulat üks iva, õlut üks sõõm ja Vana Tallinnat üks pisar - sellest peaks piisama".

...kirjutas põgusas ja kiires meilivahetuses Margus mõni päev enne matka.

30 aastat!

Minul on see nakkus küljes juba isegi 31 aastat, kuid selle just seltskonnaga (või noh, enam vähem) sel kevadel täis ilus juubel kevadistel ja sügisestel jõgedel. Vahele on seni jäänud vaid 1997. a, kui kevad kulus ülikooli lõputöö kirjutamisele ja ka sügiseks olid kõik tähtsamate tegemistega hõivatud. Pean ausalt tunnistama, et arvasin toona (1997) tõsimeeli, et see kevadine kaif jõeveel jääb üheks ilusaks ülikoolimälestuseks. Aga järgmisel kevadel kogunes seltskond ja nii see on läinud... Need kevadised paadiretked on olnud justkui kokkuvõtted igast möödunud aastast: ülikooli ajal olid need minekud ja matkajutud lihtsalt üks seiklus, armumised ning paadilõhkumised. Siis tulid esimesed lastesünnid - arvan, et sellist äramärkimist nagu Robi esmasündinu tähistamine Pärnu jõel, on saanud vaid vähesed beebid... Kinnistus tasapisi ainuke kõigile sobiv kevadine aken - "munapühad"; ülikooliaegsed, pea nädalased tripid, asendusid (ja on senini ka nii jäänud) 2-3 päevaste matkadega... Siis tulid aastad lastejuttude ja noorte ärimeeste juttudega, natuke arrogantsed, natuke ülbed, natuke tähtsad, ... põgenemised igapäevastressist ja rohke alkoholiga. Edasi tulid kevaded juttudega suurematest lastest, esimestest ihuhädadest, varases keskeas leitud spordiharrastustest, uudised lahutustest, esimestest lastest, kes hakkavad põhikoole lõpetama; mõtetest Eesti seljataha jätta. Ja siis juba kevaded lugudega, millesse lipsavad sisse laste keskkoolide ja ülikoolide lõpetamised, esimestest teated surnud kursakaaslastest ja ka muud jutud, mis alati kõige rõõmsamad ei olegi... C'est la vie... Ent enamuse ajast on alati täitnud eetrit lõõp ja uskumatult naljakad lood, mis kellelgi rääkida. Loomulikult ka lood, mida iga matk juurde toodab ja mis varasematel matka-aastatel on läbi elatud. Mõnda tuletatakse meelde lausa iga kord. No näiteks lugu sellest kuidas üks pudelitäis konjakit seletamatul moel jõepõhja läks, või kuidas kunagi möödus Pärnu jõel keset Türi linna üks segane õhtupoolik või kuidas ... Nii on, et lisaks lõkkehaisule naasen matkalt alati suurest naermisest valusate põselihastega. Täiuslik teraapia!

Matkal on matka aeg. Algab see viimasel ajal päev varem, kui saab seljakoti kokku visatud ja poest proviandi ostetud, ja lõpeb, kui saab kuivatatud kola taas kuuriseinale riputatud. Matkal kaovad muud mured: lihtsalt on jõgi ja jõelised. Esmatähtsaks muutuvad laagrikoha leidmine, lõkkepuude otsing, sile telkimiskoht, saabaste kuivatamine, võitlus kopraorkide, kivide, mahalangenud puudega... ununenud supitaldriku improviseerimine tühjast konservikarbist... Nii on olnud... Muutunud ajapikku on vast vaid see, et kohalesõiduks on rongide, autoga sõprade ja hääletatava transa asemel omad rattad. Õhtuse ajutise tuletikuvalguse on asendanud pealambid... Ja muidugi ka see, et kui varasematel aastatel võtsin telefoni ja helistasin sõbrad läbi, siis viimased ehk kümmekond aastat on kujunenud nii, et veebruari lõpul helistavad "vanad tegijad" juba ise ja matka orgunnimise põhitegevus seisneb eeskätt selles, milline jõgi valida. Muu sujub nagu iseenesest... Selgi korral kohtusime lihtsalt ühel hetkel keset Lätit Placises...

Kui mõtlen tagasi, siis on neilt paadimatkadelt läbi käinud päris mitu inimest: Andres, Andrus, Ain, Gunn, Sauna Kris, Laima, Hele, Aivi, Menning, Ebu, Robi, Temmo, Valper, Kersti, Peep, Maive, Lauri, Raili, Eero, Liilia, Mati, Kati, Margus, Ave, Marko, Mari, Piret, Annika, Külli, kaks, ei - isegi kolm tüdrukut, kelle nimesid ei mäleta (aga nad kõik olid Marguse tuttavad), Merje, Imbi, Urmo, Tiiger, Anni, Näss (R.I.P), kaks jorhi Ameerika Ühendriikidest (Andres teab nende nimesid)... Võib-olla on olnud veel mõningaid matka- ja paadikaaslasi, kes kohe meelde ei tule. Mõni on käinud korra ja mõned on veteranid :)... Ja muidugi meenuvad mõned teenekad sohvrid, kes varasematel aastatel varustust kas jõele või jõelt ära on vedanud - nimetagem siin hea sõnaga Tootset, Grišat, Gunni, Aivot ja tervet käputäit lahkeid tundmatuks jääda soovivaid lätlasi ja leedulasi (isegi paar lahket läti võmmi)... Jah, 30 aastaga jõuab tegelikult päris palju... Õige pisikese pildiülevaate noist aastatest leiab siit...

Juubeliüritus sai teoks Braslal. Valikus olid ka Pärnu, Navesti ja Halliste, ent õnneks jäi loosiratas peatuma siiski Braslal. Kirjutan "õnneks", sest Brasla osutus seni käidud jõgedest pea kõige ägedamaks. Ma võrdleks kindlast Abava ja Ogrega. Kärestike poolest võib-olla Abava oli ägedam, kuid see loodus, liivakivikaljud ja paks, metsakasvanud ajalugu ümberringi: vanad liivlaste vallimäed, mõisad ja metsad... Muuhulgas ka kaks Baltikumi ainsat allmaajärve, mille olemasolust saime kahjuks teada alles hiljem, kuid nägime ära koopasuu, mida tähistasid kümned kummikud. Ning muidugi liivakivikaljud. Jah, meil on mõned Taevaskojas ja Võhandu ääres, aga kui need kõik ritta panna, siis saame kokku vaid ühe Brasla alamjooksu kaljuse jõelooke. Ühesõnaga - igati sobilik juubelijõgi. Ning muidugi vedas sea mood ilmaga - Tartust lahkudes sadas, ent kui viimane paat jõe peale sai, kadus tibutamine ja edasi kuldas päid ja puielatvu kõige ilusaim kevadine päike. Ka teise laagri kartus, et järsku napib Liviko aluspesu ja tuleb härmas telki ettevalmistamatult siseneda, ei pidanud paika...

Thetis ja Dionysos - aitäh!

Ainus asi, mis soovida jättis, oli riietus. Andres nagu ju viitas ühes kirjas, et väljanägemine peaks olema pidulik; kahjuks peale Valpri polnud keegi end piduriidesse pannud ja ma kahtlustan väljanägemise järgi otsustades, et ka tema suhtus siiski sellesse asjasse üsna leigelt.

Aga muidu... Muidu oli taas sigalahe!

Loe edasi: https://www.sulevnurme.org/15/brasla2024.htm