Pärastlõunane Karlamõis nägigi välja selline nagu piltpostkartidel ja veebiväljaannetes lubati: õunane ja pisut unine, vaikne... Ülimõnus! Ja see hakkas mulle kohe meeldima! Parklas seisid küll mõned autod (paar isegi eesti numbriga), ent kümnetesse vanadesse õunapuudesse mattunud vana maja ümber ei olnud hingelistki liikumas. Ka retseptsioonis pidime minutit-paar ootama kuniks jõudis kohale perenaine. Täpselt sellele kohale sobiv natuur: rahulik, sõbralik ja kuidagi mõnusalt lihtne, kes paneb sind esimeste vahetatud lausekatkete järel majas koduselt tundma ent samas mitte liiga familiaarne ega pealetükkiv. Nagu selgus, siis meie tuba asus allkorrusel, plikade kolmene teisel korrusel. Toadki võlusid kohe sisse astudes oma lihtsuse ning elegantsiga. Kõik oli olemas, peenelt hubane ning mitte midagi ülearust... Ja akendest paistsid kümned punavate õunte all lookas vanad õunapuud.
See on üks võlutud koht!
* * *
Ahjaa... La vie en Rose... Seda mängis üks tänavamuusik akordioniga kuskil teises Liivimaa unenäos, Cesise vanalinnas, kui ühes kohvikus kooki hävitasime. See jäi kõrvu helisema ja saatma... Isegi nii, et olen oma 2025. a augusti lõpul tehtud ülestähendused Lätist selle kultusliku laulu järgi pealkirjastanud. Kui sellele täna mõtlen, ilmub silme ette Villa Santa küünlavalguses terrass imelise õhtusöögiga nagu mõnest Remarque romaanist...
Loe edasi:
Kaks unenägu Liivimaalt... La Vie en Rose...
