pühapäev, 13. jaanuar 2019

Riik ei kuula...


 
"On selge, et Eesti ministeeriumides puudus vajalik kompetents sõna sekka ütlemiseks. Teaduslik kompetents glüfosaadi riskide kohta oli küll olemas, kuid riigi otsuste tegemisse teadlasi ei kaasatud. Nii valis Eesti pimesi Euroopa Komisjoniga nõustumise tee, mis oli mugav ka umbrohutõrjujatele. Glüfosaadivastaste seisukohti marginaliseeriti ja naeruvääristati.
Eesti käitumismall antud küsimuses ei ole erandlik. Pigem on saanud igapäevaelu küsimustes tavapäraseks, et me oma teadlast ei kuula, lükkame otsustamist edasi ja jääme ootama Euroopa Komisjonilt tulevaid juhiseid, kusjuures need juhised võivad tulla, aga võivad ka mitte tulla, sõltuvalt kuidas lobistid Brüsselis tegutsevad."


pühapäev, 30. detsember 2018

Zuppa romana - Rooma reisipäevik, novembris 2018


Kohe reisikirja juurde: http://www.sulevnurme.org/15/rooma2018.htm

 Rooma... Ajatu ja ajalik, vana ja uus, lummav ja eemaletõukav, vaimustav ja õõvastav, pulbitsev ja kihav... Ok, võib-olla siiski enam mitte nii muretu ja "roomalik" nagu 1960-te "La Dolce Vitas" või nagu veel mu oma mälestustes 2000-te algusest. Kuid siiski on kusagil alles see mõnus elus õhtune melu ja muretu (vähemalt näiliselt) ekstravertsus. Eriti tunneb seda mõnes "tundmatus" restoranis õhtul peale kella seitset, kui viitsida minna mõne metroopeatuse jagu eemale vanalinnast ja selle paarist "kohustuslikust" Itaalia turismitööstuse lipulaevast. Menüüs on, nagu Itaalia menüüs ikka, esialgu pitsa ja pasta. Aga kui selle itaaliakeelne versioon lõpuni veerida, leiab lihapalle, risottot, carpacciot, mereande - mida kõike veel ja loomulikult lõpetuseks kohustusliku sõrmkübaratäie tapjakohvi või limoncellot... Ja seda mõne Tartu bistroo hinnaga. Aga kui ristorante tundub siiski kallis või liiga tore ja kui ei häiri mõned kerjused, paar ülisõbralikku joodikut, kamp piirdeaial kõõluvaid teismelisi ninad moblades, täis pargitud kõnnitee, koerasitt ja muu kohustuslik sodi rentslis, võib minna eestlase jaoks juulikuiselt sumedas novembriõhtus mõnda põiktänava püstijala-pitsaletti ja võtta pool plaaditäit salaamipitsat, kõrvale pudel head külma Birra Morettit või mõnd alumise riiuli veini...

 

- 4.20, mister. Non ti preoccupare, sii felice!
- Kraatises! May I ask a glass of house wine?
Of course! "Kraatsies" is, by the way, in spanish, we say - grazie! And, mister, I recommend take bottle, will be much cheaper! Credimi...
- Yeah, right! I take then bottle. Grazie!


Jah, Rooma. Caput mundi... siin on kõiki ja kõike, alates keisrite suurust mäletavatest varemetest ning paavstide egoistlikest manifestatsioonidest lõpetades arvatavasti Duce tühikargamiste hulgast kõige märkimisväärsema sooritusega Kapitooliumi künka äärel -  Altare della Patria - lõpuni ehitamisega. Selle kõige sisse ja vahele jagub viimastest aastatuhandetest kõike, mida iganes inimene ette kujutada oskab. ...Et siis nagu kahe ja poole tuhande aastane kompott? Või pigem nagu  "Shrott nach 8 - Zuppa romana..."  Muidugi, loovides metroojaamast väljudes ümber Colosseumi voogavas meeletus rahvamurrus, jõuab kuumal sügishommikul Foorumi-loa lunastuse ootuses Via Aurelia nurgal kohale ka XXI sajandi reaalsus - soomusautod ja kuulipildujatega laigulised seiramas valvsal pilgul seda inimmerd. Neid on mujalgi, Piazza del Popolol, Via Corsol, metroos ja mõne suurema kaubanduskeskuse ees. Nad on palju murettekitavamad kui meeleheitliku tuututamise saatel ringikimavad munitsipaalpolitseiautod või sandarmid. "Laigulised" seisavad mornilt ja osavõtmatult, justkui kollaaži sattunud juhuslik ajaleheväljalõige. Samas on mupokate ja igat teist liiki politseiautode lakkamatu tii-daa, tii-daa, dii-taa ka nagu omamoodi XX sajandi "Traianuse sammas", midagi  filmidest kuuldud ja uitamistel nähtud eht-roomalikku-ehtitaalialikku, ilma milleta ei kujutaks seda tänavapilti ette. Vaadates üht sellist tumesinist lärmakalt ja kohutavalt asjalikult vilkurite unnates ringituiskavat pisi-fiatti meie kodu-metroopeatuse lähedal Viale Regina Margherital meenub tahtmatult itaallaste põhjanaabrite "Sandarm ja tulnukad" või poisikesena külakinos nähtud Itaalia-Prantsusmaa koostöös viiekümnendatel üles võetud komöödia - "Seadus on seadus" (La legge è legge). Loodetavasti ei sõitnud see konkreetne mupokas Margherital mõne seifilõhkuja pärast, vaid kiirustas nonna Mamma telefonikõne peale lihtsalt õhtusöögiks koju. Nii tahaks mõelda... Aga kasvõi need mitukümmend tuhat "kunstihuvilist" kes iga päev läbi Colosseumi tuiskavad, tahavad kõik kuidagi turvamist, vähemalt näilistki ja seepärast on need laigulised seal omal kohal. Iseasi on muidugi see, kui suur see reaalne kasu neist paarist soomukist Constantinuse triumfikaare taga tegelikult on.  Ja kadumas on nood kabiiniga kolmerattalised turule vuravad rollu-kastikad, artišokikoorma all lookas, mis veel paarkümmend aastat tagasi olid linnapildis nii tavalised. Võib-olla on see ainult minu isiklik segadus, aga ka rollusid tundus vähem, kuid see-eest on kõik kõnniteed täis pargitud autosid, sh ka minu "harjumuspärase" Itaalia kohta harjumatult palju suuri linnamaastureid. Samas kaks Eestis kaduvat "inimõigust": õigus igal pool suitsetada ja igal pool parkida on Igaveses Linnas täiesti elujõus...


 Mingi ebamäärane idee minna Rooma oli mu peakest vaevanud 2014. a Itaalia ekspeditsioonist saati, aga konkreetseks mõtteks vormus see alles paar kuud tagasi, kui mõtlesin, mida küll võiks 18 aastaseks saavale võsukesele kinkida. Miks mitte kaks ühes - teha koos Põnniga midagi lahedat tema sünnipäeval ja vaadata ära Carcalla termid - viimased olid olnud mu hinge peal veel kauem, juba 2001. aastast saati :). Seepärast, ühel oktoobriõhtul, Rooma-teemalisest mõttesähvatusest viis minutit hiljem, olidki piletid ja hotell bronnitud ning edasi jäi üle vaid pöialt pidada, et ma saladust liiga vara välja ei lobiseks... Nojah, võib-olla pidanuks kinkima lapsele elluastumise puhuks auto? Võib-olla uue läpaka? Kasuka? Mingi kuuenda "asja"? Ma ei tea. Ja ma ei oska eriti asjadest väga suurt lugu pidada. Mäletan, et ise sain 18 aastaseks saades mitmeid "asju" ja raha - kui palju ja mida täpselt, või mis ma selle eest ostsin - lihtsalt ei mäleta, antagu mulle andeks! Aga ma loodan, et ehk Liisa mäletab ka mitmete aastate järel peale pikka päeva varemetel seda Il Piccolo Diavolo-s söödud pastat või seda mõnusat pärastlõunast peesitamist ja skitsimist soojas novembripäikeses Hispaania treppidel... Mina küll mäletan...


Niisiis, üheksanda päeva õhtul novembris AD 2018 olime järsku Roomas. Õhus hõljus diislivingu, basiiliku, kärssava oliiviõli, lavendli, kohvi, päikese kätte lokile jäänud prügikonteinerite, sidruni ning sigaretisuitsu bukett. Seisime tol õhtul Liisaga pisut nõutult lennujaama raudteejaamas, püüdes osta just seda rongipiletit, millega ei saa "Leonardo Expressile". Meie otsit' tavainimeste rong pidi olema mõni minut aeglasem, kuid see-eest poole odavam...


Tartus, novembris-detsembris 2018



neljapäev, 15. november 2018

Maa-ameti geoportaali kaardirakendus uueneb


"Maa-ametil valmis kaardirakenduse kasutajaliidese uus versioon, mis alates tänasest on kõigile avatud testkasutuseks. Uus kasutajaliides koondab ühtseks seni eraldi toiminud Maa-ameti geoportaali ja Eesti geoportaali kaardirakenduste kasutajaliidesed."

https://www.maaamet.ee/et/uudised/geoportaali-kaardirakendus-uueneb

Uut versiooni saab tutkida: https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/maainfo

Esimesed kasutusmuljed on igatahes päris head...

kolmapäev, 14. november 2018