Kui ma Liisaga 2015. a augustikuisesse Pariisi sõitsin, alustasin oma lugulaulu tsitaadiga Dago loost "Isaga draakonil":
...Tahan et mu prillid pole seks et peita tühje silmi,
vaid et hoopis paremini valgust vaadata.
Kui mu tütar jälgib mind kui veidrat õppefilmi
hea kui päris kõik ei tuleks välja lõigata...
Sellekevadistel päikesesoojadel Pariisi tänavatel ma ei üritanudki prillidega valgust (ega tühjust) varjata; ...Minu ponnistustest hoolimata tuleb kardetavasti filmist nagunii enamus välja lõigata. Mitte, et reis läinuks kuidagi pahupidi. Ei, ma arvan, et läks hoopis kõik väga hästi. Kuid see filmilõikamise metafoor pigem markeerib ikkagi meie pea neljakümneaastast vanusevahet. Midagi ei ole teha: kardan, et suur osa mu eelistustest, arvamistest ja kogemustest on ühe viieteistaastase jaoks, isegi kui neis peitub mingi tõde, pehmelt öeldes imelikud. Mu naljad pidavat kõlama sageli 21. sajandi aegruumis šovinistlikult (kuigi ma nii ei mõtle), mu tõekspidamised pärinevad keskajast (kuigi ma olen omast arust vägagi kaasaegne), mu kõnepruuk ja släng ajab enamasti itsitama (omast arust ma ei räägi kogu aeg midagi naljakat) ning mu söögi- ja joogieelistused on enamasti täiesti... Teate küll... Koopainimesele andeksantavad.
Ei! Protestin siiski! Kui mina 15 aastaseks sain, olid dinosaurused tegelikult välja surnud!
Aga õnneks on olemas ka see teine maailm, kus me joonistame. Seal me oleme... nagu me oleme, raamideta. See hetke talletamine pliiatsitega, mille ma leidsin 2013. a Kreekas ning mis Annikesele on sündides kaasa antud, nullib mõneks momendiks ajavahe. Kui õnnestub, siis õnnitleme üksteist, kui ebaõnnestub, siis patsutame lohutavalt õlale... Arusaadav ju; sellise valgusega ei näegi... Kui me paar aastat tagasi koos Nizzas skitsisme, olime võib-olla oma tehnikalt nagu enam-vähem võrdsed - täna peaksin mina Annikeselt tunde võtma. Ja seegi on loomulik, normaalne ja äge, sest erinevalt temast mina kunstikoolis ei käi.
Peale selle meeldib õnneks meile mõlemale võõras linnas ja selle nurgatagustes kolades kõik, mis on ilus: pildid ja sildid ja kujud ja... Imelikul kombel meeldivad Annikesele ka pargid... Ning pargis jalutades klappidest kõrvu pritsiv Doors, Jimi Hendrix, Kraftwerk, Vennaskond. Pean tunnistama, et vaatan kõrvalt vahel isegi teatud kadedusega, kuidas mulle mõni pähekulunud Zeppelini lugu kallis tütrekeses siirast vaimustust tekitab. Alles see ju oli, kui avastasin kellegi piraatkoopialt lindistatud kasseti käiates "Voodoo childi" ja kerisin seda siis vaimustunult ühikatoas kordi tagasi, et ... saage aru, sellist!, sellist kulda!... Mida isetehtud kõlaritest sai tagasi kerides veel ja veel sisse ahmida... kuniks naabertoast lubati kere peale anda. Aga kui järgi mõtlen, näitas kalender siis 1992.
"Well, I stand up next to a mountain
And I chop it down with the edge of my hand..."
Ühesõnaga - filmi saab siiski üht-teist sisse monteerida: ...päikesekiired tellingutes Jumalaema kiriku roosaknal, tulbimere Luxembourgi aias, hullumeelselt naeratava Voltaire'i Pantheoni krüptis, teod pestokastmes "Cocoricoos", rahvamassist lämmatatud "Mona Lisa", tundmatu bluesimehe kirdrariffid Sacre Coeuri ees, külma tuule Eiffeli tipus, hommikused asised turuhetked Rue du Crimeel.
Lubadus Annikesega Pariisi minna on juba mitme aasta vanune. Kunagi oli Pariis Liisa "esimese ägeda reisi" unistus, millest sai aastaid hiljem ka Annikese unistus. Ja ka natuke lubatud preemia viimase paari aasta hirmudes ja tormides vastupidamise eest. Peatselt saab Lauragi viisteist ja ma võiks heal meelel temagagi koos Pariisi avastada, aga tema on öelnud, et võib-olla, kui saab 18, et siis äkki tahaks Itaaliasse... Mina võin reisida igale poole, kui Jumal tervist ja aega annab. Aga - mine sa tea, äkki tahab ikkagi aasta pärast Pariisi. Näiteks sülti ja punapeeti, mida ta alles mõni kuu tagasi südamest vihkas, on ta ootamatult juba sööma hakanud. Aga olgu see... Mõnes mõttes olid 2015 a Pariis Liisaga ja seekordne Pariis Annikesega sarnased: vaatasime linna, vaatasime kunsti ja sõime häid asju. Ent mõnes mõttes olid need käigud ka väga erinevad. Kui Liisaga käies olin mina giid, teejuht, visionäär ja turva, siis seekord pigem vaid teejuht ja turva - Annike oli täiesti omalkäel koostanud oma nimekirja asjadest, mida kindlasti katsuda ja vaadata. Tema nimekirja mahtusid mitmed Pariisi "kohustuslikud" turistilõksud, aga üllatuslikult ka Parc Monceau ja Parc Buttes-Chaumont samas, kui näiteks Versailles' või La Defense olid välistatud... Seega lasksin seekord ennast juhtida ja lugesin abivalmilt pigem metrookaarti. Ja püüdsin seejuures hoida endale kõik sapised ja mürgised kommentaarid Pariisi kulunud klišeede kohta. Viimaste osas... Ausalt öelda olen ma vist suureks kasvanud ning üle saanud esimese korra lapsikust pettumusest, et Hemingway ja Modigliani Pariis, isegi Remarque'i Pariis, on ammu kadunud. Ja tegelikult on Pariis väga lahe! Endiselt. Hoolimata tuhandetest turistidest, mida ma tavatsen ikka harjumuspäraselt siin ja seal kiruda. Õigemini võiks öelda, et tänane Pariis polekski vist Pariis ilma turistideta. Ning - eks me oleme ju isegi turistid...
Ühesõnaga - päikeseprillid polnud õnneks ka seekord selleks, et peita tühje silmi.