Väike tsitaat Jaan Kaplinski viie aasta tagusest mõtisklusest... Kahjuks ei ole midagi muutunud...
"...kimalaste, rukkirääkude, peoleode kadumine on märk millestki hoopis tõsisemast. Sellest, mida bioloogid on hakanud nimetama kuuendaks suureks väljasuremiseks. Järgmiseks pärast 65 miljonit aastat tagasi toimunud katastroofi, mis hävitas dinosaurused. Nüüd oleme eluhukutaja rollis meie, inimesed. Oleme loonud poolkogemata praeguse tootmise ja tarbimise kasvule rajatud tsivilisatsiooni, masinavärgi, mis on meie teenijast saanud meie isandaks. See masinavärk dikteerib meile, kuidas peame elama, kuidas peame kasutama oma maad. Maa ja see, mis sellel ja selles elab, on saanud ressursiks, mis peab aitama meid võidule või vähemalt kaitsma allajäämise ja hukkasaamise eest konkurentsivõitluses, mis muutub aina teravamaks sedamööda, kui Maa täidetakse ikka enamate inimestega ja nende vajadused ikka enam kasvavad. Suuresti stimuleerituna sellesama masinavärgi poolt, mis vajaduste kasvuta toimida ei saaks. Nii pigistame põllust, koduloomadest, taimedest välja, mis pigistada annab. Detailid uue aja seavabrikutes ja linnuvabrikutes toimuvast on päris jahmatavad, kui neisse süveneda. Kuid enamusele meist jääb lauda-vabriku seinte vahel sündiv võõraks, me elame omas aina enam meelelahutuse ja meedia loodud mullis"...
Loe edasi:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/pugatud-eestimaa/
"...kimalaste, rukkirääkude, peoleode kadumine on märk millestki hoopis tõsisemast. Sellest, mida bioloogid on hakanud nimetama kuuendaks suureks väljasuremiseks. Järgmiseks pärast 65 miljonit aastat tagasi toimunud katastroofi, mis hävitas dinosaurused. Nüüd oleme eluhukutaja rollis meie, inimesed. Oleme loonud poolkogemata praeguse tootmise ja tarbimise kasvule rajatud tsivilisatsiooni, masinavärgi, mis on meie teenijast saanud meie isandaks. See masinavärk dikteerib meile, kuidas peame elama, kuidas peame kasutama oma maad. Maa ja see, mis sellel ja selles elab, on saanud ressursiks, mis peab aitama meid võidule või vähemalt kaitsma allajäämise ja hukkasaamise eest konkurentsivõitluses, mis muutub aina teravamaks sedamööda, kui Maa täidetakse ikka enamate inimestega ja nende vajadused ikka enam kasvavad. Suuresti stimuleerituna sellesama masinavärgi poolt, mis vajaduste kasvuta toimida ei saaks. Nii pigistame põllust, koduloomadest, taimedest välja, mis pigistada annab. Detailid uue aja seavabrikutes ja linnuvabrikutes toimuvast on päris jahmatavad, kui neisse süveneda. Kuid enamusele meist jääb lauda-vabriku seinte vahel sündiv võõraks, me elame omas aina enam meelelahutuse ja meedia loodud mullis"...
Loe edasi:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/pugatud-eestimaa/