"Ahjaa, hetkel, kui piloot lennuki stardiraja otsa oli ruleerinud ning valmistus õhkutõusuks, juhtis kaunis reisisaatja tähelepanu kotikestele istmetaskus:
„Need on oksendamiseks. Aga arvestage sellega, et kott mahutab vaid pool liitrit...“
Pean tunnistama, et lend väikelennukiga nonde kõrbejooniste kohal oli
nagu uni. Õhusõit kestis ligikaudu tunni. Lendasime üle tosinast
geoglüüfist ja sadadest joontest. Lennukaar valiti selliselt, et nii
paremas kui vasakus pardas istujad said aknast kenasti vaadata kõike,
mida näidati. Kummardusin akna juurde, fotokas näo ees, kuulasin
reisisaatja märguandeid ja klõpsisin. Vahepeal püüdsin ka silmadega seda
kõrbeavarust enesesse ahmida, kuid enamuse ajast veetsin lennukis siiski
sõrm fotokapäästikul. Ühtepidi jättis kõik nähtu ülivõimsa mulje – mina
seal ja näen neid kõiki kuulsaid ürgtaieseid oma silmaga. Teisalt kulges
aeg geoglüüfide kohal nii kiiresti, et kui lõpuks suuna tagasi
aerodroomile võtsime, tundus, nagu oleksime õhus olnud vaid minuti."...