Kohe reisikirja juurde:
Rooma... Ajatu ja ajalik, vana ja uus, lummav ja eemaletõukav, vaimustav ja
õõvastav, pulbitsev ja kihav... Ok, võib-olla siiski enam mitte nii
muretu ja "roomalik" nagu 1960-te "La Dolce Vitas" või nagu veel mu oma
mälestustes 2000-te algusest. Kuid siiski on kusagil alles see mõnus
elus õhtune melu ja muretu (vähemalt näiliselt) ekstravertsus. Eriti
tunneb seda mõnes "tundmatus" restoranis õhtul peale kella seitset, kui
viitsida minna mõne metroopeatuse jagu eemale vanalinnast ja selle
paarist "kohustuslikust" Itaalia turismitööstuse lipulaevast. Menüüs on, nagu Itaalia menüüs ikka, esialgu pitsa ja pasta. Aga kui
selle itaaliakeelne versioon lõpuni veerida, leiab lihapalle,
risottot, carpacciot, mereande - mida kõike veel ja loomulikult
lõpetuseks kohustusliku sõrmkübaratäie tapjakohvi või
limoncellot... Ja seda mõne Tartu bistroo hinnaga. Aga kui
ristorante tundub siiski kallis või liiga tore ja kui ei häiri mõned
kerjused, paar ülisõbralikku joodikut, kamp piirdeaial kõõluvaid
teismelisi ninad moblades, täis pargitud kõnnitee, koerasitt ja muu
kohustuslik sodi rentslis, võib minna eestlase jaoks juulikuiselt
sumedas novembriõhtus mõnda põiktänava püstijala-pitsaletti ja võtta
pool plaaditäit salaamipitsat, kõrvale pudel head külma Birra Morettit
või mõnd alumise riiuli veini...
- 4.20, mister. Non ti preoccupare, sii felice!- Kraatises! May I ask a glass of house wine?Of course! "Kraatsies" is, by the way, in spanish, we say - grazie! And, mister, I recommend take bottle, will be much cheaper! Credimi...- Yeah, right! I take then bottle. Grazie!
Jah,
Rooma. Caput mundi... siin on kõiki ja kõike, alates keisrite suurust
mäletavatest varemetest ning paavstide egoistlikest manifestatsioonidest
lõpetades arvatavasti Duce tühikargamiste hulgast kõige märkimisväärsema
sooritusega Kapitooliumi
künka äärel -
Altare della
Patria - lõpuni ehitamisega. Selle kõige sisse ja vahele jagub
viimastest aastatuhandetest kõike, mida iganes inimene ette kujutada
oskab. ...Et siis nagu kahe ja poole tuhande aastane kompott?
Või pigem nagu
"Shrott
nach 8 - Zuppa romana..."
Muidugi, loovides metroojaamast väljudes ümber Colosseumi voogavas
meeletus rahvamurrus, jõuab kuumal sügishommikul Foorumi-loa lunastuse
ootuses Via Aurelia nurgal kohale ka XXI sajandi reaalsus - soomusautod
ja kuulipildujatega laigulised seiramas valvsal pilgul seda inimmerd.
Neid on mujalgi, Piazza del Popolol, Via Corsol, metroos ja mõne suurema
kaubanduskeskuse ees. Nad on palju murettekitavamad kui meeleheitliku
tuututamise saatel ringikimavad munitsipaalpolitseiautod või sandarmid.
"Laigulised" seisavad mornilt ja osavõtmatult, justkui kollaaži sattunud
juhuslik ajaleheväljalõige. Samas on mupokate ja igat teist liiki
politseiautode lakkamatu tii-daa, tii-daa, dii-taa ka nagu omamoodi XX
sajandi "Traianuse sammas", midagi filmidest kuuldud ja uitamistel
nähtud eht-roomalikku-ehtitaalialikku, ilma milleta ei kujutaks seda
tänavapilti ette. Vaadates üht sellist tumesinist lärmakalt ja
kohutavalt asjalikult vilkurite unnates ringituiskavat pisi-fiatti meie
kodu-metroopeatuse lähedal Viale Regina Margherital meenub tahtmatult
itaallaste põhjanaabrite "Sandarm ja tulnukad" või poisikesena külakinos
nähtud Itaalia-Prantsusmaa koostöös viiekümnendatel üles võetud komöödia
- "Seadus on seadus" (La legge è legge). Loodetavasti ei sõitnud
see konkreetne mupokas Margherital mõne seifilõhkuja pärast, vaid
kiirustas nonna Mamma telefonikõne peale lihtsalt õhtusöögiks
koju. Nii tahaks mõelda... Aga kasvõi need mitukümmend tuhat
"kunstihuvilist" kes iga päev läbi Colosseumi tuiskavad, tahavad kõik
kuidagi turvamist, vähemalt näilistki ja seepärast on need laigulised
seal omal kohal. Iseasi on muidugi see, kui suur see reaalne kasu neist
paarist soomukist Constantinuse triumfikaare taga tegelikult on.
Ja kadumas on nood kabiiniga kolmerattalised turule vuravad rollu-kastikad, artišokikoorma all lookas, mis veel paarkümmend aastat
tagasi olid linnapildis nii tavalised. Võib-olla on see ainult minu
isiklik segadus, aga ka rollusid tundus vähem, kuid see-eest on kõik
kõnniteed täis pargitud autosid, sh ka minu "harjumuspärase" Itaalia
kohta harjumatult palju suuri linnamaastureid. Samas kaks Eestis kaduvat
"inimõigust": õigus igal pool suitsetada ja igal pool parkida on
Igaveses Linnas täiesti elujõus...
Mingi
ebamäärane idee minna Rooma oli mu peakest vaevanud
2014. a Itaalia ekspeditsioonist saati,
aga konkreetseks mõtteks vormus see alles paar kuud tagasi, kui
mõtlesin, mida küll võiks 18 aastaseks saavale võsukesele kinkida. Miks
mitte kaks ühes - teha koos Põnniga midagi lahedat tema sünnipäeval ja
vaadata ära Carcalla termid - viimased olid olnud mu hinge peal veel
kauem,
juba 2001. aastast saati :). Seepärast,
ühel oktoobriõhtul, Rooma-teemalisest mõttesähvatusest viis minutit
hiljem, olidki piletid ja hotell bronnitud ning edasi jäi üle vaid
pöialt pidada, et ma saladust liiga vara välja ei lobiseks... Nojah,
võib-olla pidanuks kinkima lapsele elluastumise puhuks auto? Võib-olla
uue läpaka? Kasuka? Mingi kuuenda "asja"? Ma ei tea. Ja ma ei oska eriti
asjadest väga suurt lugu pidada. Mäletan, et ise sain 18 aastaseks
saades mitmeid "asju" ja raha - kui palju ja mida täpselt, või mis ma
selle eest ostsin - lihtsalt ei mäleta, antagu mulle andeks! Aga ma
loodan, et ehk Liisa mäletab ka mitmete aastate järel peale pikka päeva
varemetel seda Il Piccolo Diavolo-s söödud pastat või seda mõnusat
pärastlõunast peesitamist ja skitsimist soojas novembripäikeses
Hispaania treppidel... Mina küll mäletan...
Niisiis,
üheksanda päeva õhtul novembris AD 2018 olime järsku Roomas. Õhus hõljus
diislivingu, basiiliku, kärssava oliiviõli, lavendli, kohvi, päikese
kätte lokile jäänud prügikonteinerite, sidruni ning sigaretisuitsu
bukett. Seisime tol õhtul Liisaga pisut nõutult lennujaama
raudteejaamas, püüdes osta just seda rongipiletit, millega ei saa "Leonardo
Expressile". Meie otsit' tavainimeste rong pidi olema mõni minut
aeglasem, kuid see-eest poole odavam...
Tartus,
novembris-detsembris 2018
Loe edasi: