Väljavõte Aserbaidžaani päevaraamatust:
Niisiis oleme isegi Aserbaidžaani mõistes Karu...kohas. Tee siia tehti
"korda" alles 2006 a. Qubast siia on mingi napp 30 kilti, aga sõitsime
seda üle kahe tunni; mööda jõekanjonit lihtsalt super-super lahedate
kaljude vahel mööda mitte just väga laia teed. Jekis – külake tee peal –
sattusime keset teed koju mineva lambakarja peale. Juhtlammas ehmus
autost ning pistis punuma. Kimasime mitusada meetrit lambakarja keskel.
Karjus proovis esialgu järele joosta, kuid jäi peatselt kurvi taha maha.
Järsku juhtlammas (käitumise järgi täielik oinas :)) keeras teelt
kõrvale – ja tee sai vabaks minna.
Khinaliq tervitas tumesiniste lumiste mäenõlvade ja imeilusa külma
loojanguga. Kuna meie neljaveolisel kärul töötab vaid esisild, millele
rakendub lisaks nõlvadel võimsusepiirang, siis loobusime kohe viimaselt
horisontaalselt tasapinnalt tee ääres lahkumast ja parkisime masina ühe
väsinud "53" kõrvale. Kusagilt hüppas välja tõmmu rumeenlase moodi
suusamütsiga härra (tema ongi Babajev). Kui talle oma mured: öömaja,
õhtusöök ja bensiin – ära rääkisin, ütles ta, et kõike saab. Tal on
siinsamas majas öömaja pakkuda. Vaatasime üle, magamiseks käib küll.
Tõsi, õhtusöögiks lubati lammast, aga saime külmunud kanast
kartulirooga. Maitses seegi, lihtne ja kodune. Juurde lambajuustu ja
kurgi-tomati salatit (ilma koriandrita). Mulle juust maitses, eriti
tomatiga, kuid daamide jaoks oli selle lõhnas tunda tuu-mutš sõnnikut...
Ka veinivalik – sest sama kuti poolt opereeritavas poes oli olemas vaid
ühte sorti veini – Ivanovka paksu ja imemagusat punast – tekitas meie
härrades vastakaid arvamusi, kuid taas – selles kontekstis – väga hea.
Kui küsisin kuiva veini kohta, ütles kutt lihtsalt (korralikus vene
keeles): mitte keegi siin seda ei joo, milleks ma selle peale siis poe
ruumi raisata?
Loe edasi: http://www.sulevnurme.org/15/azerbaidjan.htm
