kolmapäev, 3. jaanuar 2018

Yello @Wiener Stadthalle. Detsember 2017

Wien. Yello. Detsember... Yello on üks neid orkestreid, mis mind on saatnud pea kogu selle aja, mil olen muusikat teadlikumalt kuulanud. Koos Geneseise, U2 ja veel mõne asjaga on see üks neid bände, mida ikka ja jälle olen algul kassetiriiulist, siis CD riiulist ja nüüd flac-kataloogist vahete vahel välja otsinud. Esimesed kokkupuuted tulid koos esimese makiga kusagil kuuendas klassis öösiti üle pika laine Radio Luxembourgi kuulates. "Vicious Games", loomulikult "Oh Yeah", "Desire"..., kuid ma ei teadnud toona, et see on Yello. Loomulikult ei käinud kolkakülas mingit plaaditurgu, minu jaoks baasinfo tuli Tõnis Erilaiu Soovisaatest pühapäeva pärastlõunati ning "Reklaamilehe" lisast... Kui seal ka Yellost juttu oli, siis mina seda hetke ei tabanud. Otsad loksusid paika tehnikumis, kui tänu kursavend Schwarzile avastasin mitu väärt asja, sh Yello. Ülikooli aja soetasin kassettidel kogu nende tollase diskograafia, mida poola piraatkassetivabrikutest turulettidele paisati. Ja eks hiljem juba CD-d ja CVD-d läbi Amazoni.
 
"It was forever thus – and you can hear similar collisions of electronics and manipulated or narrated vocals on their best-known tracks, such as 1985’s Oh Yeah (which featured in films from Ferris Bueller’s Day Off to The Secret of My Success) or 1988’s No 7 smash Grand Prix homage, The Race. In that (fantastic) song’s accompanying video, Meier bears an uncanny resemblance to the comic actor Terry-Thomas, and there’s something of the movie role about his life – it’s been claimed he is a millionaire industrialist and professional poker player, and international golfer, though the fact he is also a conceptual artist should be remembered when assessing claims about his life.

However, the stories shouldn’t obscure Yello’s status as genuine musical pioneers. Blank was initially a truck driver, but transformed himself – “without musical training or manuals” – into one of the pioneers of sampling culture. However, he doesn’t sample other people’s music, but uses found sounds, beginning (in his teens) with a splashing bucket of water. Over many years, he has built up an enormous library of more than 100,000 noises, which he delves into to help create the music. There was originally a third Yello man, but tape operative Carlos Peron left in 1983, by which time they had already defined their trademark style on 1980’s Solid Pleasure. Guest vocalists are now commonplace in pop, but Yello have been using them for years, collaborating with often highly unlikely but always genuinely great singers, from late Associates man Billy Mackenzie to Shirley Bassey."
 
Yello pole eriti kontserte andnud ja kui ma kuulsin, et neil on sel aastal pisike Vana Hea Päris Euroopa tuur, mille käigus Viinist ida poole ja Berliinist väga lääne poole minda, siis ostsin hetke ajale piletid... Et ma ei olnud oma valikutes ainuke, illustreerib ehk pisike kohtumine trammi nr 18 lõpp-peatuses, kui läksin kolmelt kutilt Stadthalle juurde teed küsima...
 
- Vabandust, kas oskate juhatada teed Stadhalleni?
- Eip, me otsime ise ka teed. Aga mis teil sinna asja on?
- Tahaks kontserdile minna.
- Yello?
- Yello...
- Hmm, meie ka. Kust tulete?
- Eestist.
- Muidugi. Meie tuleme Tšehhist. Kõik vana idabloki poisid ilmselt on täna siia kogunenud... Ja kõik on juba nii vanad...
 
* * *
 
Kontsert oli lihtsalt hea. Väga, väga korralik heli. Ma arvan, et nii paigas soundiga kontserdil ma pole varem käinud; ikka kusagil midagi pläriseb või susiseb... Ning loomulikult ka lavashow... Kuigi taadid ise - Mayer ju varsti 80 ringis - väga suurt tsirkust ei teinud (nende imidžile mõeldes ei tasunud ka seda loota), kuid elegantselt ja Yello-stiilis pisut absurdses-iroonilises-üllatavas võtmes video installatsioon taustaks töötas väga hästi.
 
Väga super elamus! Aitäh....

Loe edasi: Wien. Yello. Detsember...
http://www.sulevnurme.org/15/wien2017.htm