Rinda-Irbe

Laagerdamine algas nagu ikka: paadid kaldale, aerud ja muu kraam, mida telkimiseks vaja ei ole, paatide alla hommikuse kaste eest varjule. Andrus tassis võsast nõiaväel terve lasu kuivi puid, Andres toimetas kohale poti riputamise puud. Esimeste minutitega sai lõke üles, järgneva veerand tunniga ka telgid... Söök tulele... Ja nii see õhtu veeres tavapärases esimese õhtu laagrirutiinis väikese vine ja lõõbiga. Tavapäraste möödun'd matkade Top 100 meenutamiste vahele mahtus muuhulgas improviseeritud pasta alla genovese (loe: lihtsalt rödi pestoga; koostis seekord: spirale, sisefileekuubikud, riivitud parmesan, pesto, kuivatatud küüslauk) kõrvale ka arutelu sellest, kas lähedal olevad (ja pimeduses kurjakuulutavalt vuhisevad) Vede tuulikud teevad hommikuks kõik zombideks või on erandeid? Ja kas tuulikute tekitatud sigatapva madalsagedusliku heli letaalsete mõjude leevendamisel võiks leida kaitset ohtrast alkoholist… Resümee teadusliku väitluse lõppedes võiks võtta kokku sõnadega:
 
„Eks hommikul paistab…“
 
Üks asi siiski leiti olevat väga halvasti - nimelt olin ma unustanud osta küüslauku ja sibulat. Vabandust, vabandust! Kuulsin ohtralt vaikseid etteheiteid sel teemal, et a la - naine isegi ei uskuvat koju minnes, et paadimatkal olla käidud - lõhn olevat vale - ning ohtralt lubadusi "järgmisel aastal ise sibul kaasa võtta"... Aamen selle peale! 

https://www.sulevnurme.org/15/irbe2025.htm

Endiselt 17. sajandi kaevutamine - V4

 

Põltsamaa jõeujula valmib

Projekt: AB Artes Terrae

Ehitus: Lars Laj

Tellija: Põltsamaa VV

3 versiooni 17. sajandi kaevu eksponeerimisest

 

Monsters of Rock 1991, Moscow

Panthera tümistas... Astusime mõne sammu mendiseina suunas avastades, et mundrimeeste ja vaatajate vahele oli tekkinud oma 10-15 m vaba ruumi. Tervitasime seda nähtust rõõmuga, sest tänu rahvavabale maaribale nägime üle võmmibarjääri palju lahedamalt ekraane ja isegi kauguses kumavat pealava. Head vaadet me ent ei saanud pikalt nautida. Kusagilt tekkis üsna meie lähedale kamp purujommis tüüpe, kes koperdasid miilitsate ette ja hakkasid seal lällama ja niisama lusti ropendama, solvates mundrimehi ja nende emasid kõikvõimalikel viisidel nii nagu seda vaid vene keeles teha annab. Mendid jäid rahulikuks. Siis äkki tõmbas üks kaakidest põuest välja habemenoa ja kargas sellega ühe ohvitseri moodi korravalvuri juurde, haaras tüübil kaelast ja surus habemenoa kõrile. Täielik jobu! Tema sõnum oli lihtne – lastagu nad lava ette muusikat kuulama või muidu! Pikalt sel s....peal oma läbirääkimisi pidada ei lastud: võmmirivist irdus ahvikiirusel paar turskemat menti, nuga väänati vennikese käest ja algul kumminuiadega ning edasi, kui noamees juba näoli poris lamas, jalgadega pekstes tehti see mees kohapeal tümaks. Ilmselgelt sai vennike, mida ta otsis, ja natuke peale veel. Lõpuks peks lõppes - jörmid mendid vaatasid väljakutsuvalt ringi - kas kõik ikka said õppetunni. Noamees tõmmati püsti, väänati käed selja taha ja lohistati minema. Selle hetkeni ma olin igal juhul võmmide poolt... Noamehe sõbrad vahtisid toimuvat viinauimase hämmeldunud tuimusega, ent nähes sõpra minema tassitavat, läksid liikvele ning langesid mentidele massiga peale. Üles köetud kumminuiamehed ei jäänud samuti ootama ning tulid kogu oma faalanksiga peale. Aga mitte vaid neile tõbrastele, vaid meile kõigile. Peksid oma malakatega kõiki, kes vähegi ette jäi. Tormasime üle õla vaadates ummisjalu tagasi. Mõni vaeseke kukkus ning jäi miilitsatele jalgu – ega midagi, anti käigu pealt nuuti. Sain minagi plagades nuiaga selga riivamisi paar sirakat. See rünnak tekitas lokaalselt täieliku paanika - ma isegi hirmuga leidsin end mõtlemast, et mis nüüd edasi... Võmmid pressisid pekstes ja tallates peale veel paarkümmend meetrit ja jäid siis rahulikuks, seades taas sisse oma „faalanksi“.


Loe edasi:

https://www.sulevnurme.org/15/moskva1991.htm